Crybaby.

Oeh, ma tõesti saan ise ka aru, kui mõttetu see on. Ma ei tea teda, ma ei tunne teda, mitte midagi. Pealegi teadsin ma algusest peale, kui võimatu see on. Ometigi .. ma ei saa sinna midagi parata. Kui ma neid nägin, ma ausõna tahtsin oma tunded alla suruda. Nagu tavaliselt. Neelan alla ja olen edasi. Nii nagu kõik on korras ja mul oleks pohhui. Eile ma nii ei saand. Lihtsalt, see hetk kui ma üritasin öelda, et neid nägin, valgusid silmad vett täis. Mõttetu põhjus siiski. Või vähemalt tahan ma seda uskuda. Ma teadsin, et ma oleks pidanud kodus olema, sest kõik algas juba nii halvasti. Mille kuradi pärast ma arvasin, et edasi midagi hästi veel läheb? Loll laps olen, mis muud. Olgu, olen siis natukeaega veel crybaby ja siis saan üle .. nagu ikka. Ma olen tegelt tugev, aga viimasel ajal kuidagi emotsionaalne. Rase vist .. hahahaa. Ma ei mõista ennast. Ajutine nali .. taaskord.
See hetk, kui ta mind nägi ja mulle naeratas .. appi, ma sulasin. ;(

I can't wait 'til u're gone away cuz then I can move on ..