Kell on 2:18 .. pime on.

Vahel tunnen ma ennast nii tühisena. Eks ma olen ka. Ei, ma ei taha kurta. Tahtsin lihtsalt öelda, et nii tore on, et on inimesi, kes panevad mind tundma, et ma olen nede jaoks vajalik või tähendan neile midagi. See on tore, kui keegi mulle aegajalt lihtsalt midagi armast ütleb. Ja vahel on tõesti tegu inimesega, kellel igal teisel oleks savi. Ma ei ole iga teine, ma olen Kätš.
Kahju on aga, et osad inimesed kipuvad ära kaduma. Siis tekib ikkagi tunne, et kuigi nad kunagi tundusid hoolivat, siis tegelikult olid nad lihtsalt viisakad .. või midagi. Tundub kuidagi, et neil on nii kerge mu elust välja astuda. Kuigi mina näiteks igatsen nendega suhtlemist. Muidugi ei ütle ma seda peaaegu kunagi, olen juba kord selline .. kinnine. Ei saa neile pahaks panna.
No see selleks.

Huvitav, mis minust saab? Edasi. See küsimus on miljon korda mu peast läbi käinud. Vastust ei ole, mitte siin, olevikus. Ei saa öelda, et see halb oleks. Kes teab, võib-olla tuleb kasuks. Pealegi, kui mul oleks võimalus teada, kas ma üldse julgeks väla uurida? Olen ju arg. Pealegi suhtun enamusse, et läheb nii nagu läheb. Samas, kui ma saaks asjade kulgu muuta .. alati ju ei saa. Seda ei saa. Ma kardan, aga saan hakkama.

Mm, aitäh. Kõigile, kes arvavad, et neile see mõeldud on. Tõenäoliselt just teile ongi.

Kell on 2:18 .. pime on.