Öös on asju.

Täna vaatasin lõpuks "A walk to remember" lõpuni. Vaatamist väärt. Tekitas sellise sooja tunde. Nutma ei ajandki eriti, aga lihtsalt. Ülimalt armas film. Ja seda laulu "Only hope" olen ma täna nii-nii palju kuuland ja kaasa laulnud. Ilus laul, eriti just see Mandy Moori varjant, kalveri saatega ja puha. Teine varjant on ka hea, mõtlesin lausa selle kitarril ära õppida, aga selleks on kannatust ja viitsimist vaja. Viitsimist mul isegi oleks, aga maru kannatamatu olen ma viimasel ajal.
Igaljuhul meeldis mulle väga selle filmi mõte. Kuidas keegi, kes hindab väga mööda asju, leiab lõpuks selle õige väärtuse. Olles selle nimel kõigest valmis loobuma.
Sellest valede asjade hindamisest tahtsin ma täna kirjutada ka, sest mulle tundub, et olen koguaeg valesi asju hinnanud ja tähtsaks pidanud. Pean siiani. Mitte küll mingit rikkust või populaarsust, aga on muidki valesi asju. Osadest olen aja jooksul üle saanud .. juba ammu, mõnedest alles hiljuti ning mõnedest polegi veel üle saanud. Kõikidest ei saa arugi veel. Eks see elu olegi üks koguaegse muutumise protsess. See, kas muutumine toimub halvemuse või paremuse poole, on igaühe enda otustada. Vaevalt, et sellel ühtset mõõdupuud on. Ning ega see muutumine ainult ühes suunas ka toimu.
Selle juttu edasine mõte läks mul muidugi meelest ega taha kudaigi enam meelde tulla.

Mul on hommikul eksam. Täna hommikul. Suuline inglise keele eksam. aga .. ma ei muretse.

Now I feel that this hold of mine has taken many forms,
Still sometimes the rain can turn into a waterfall.
The prettiest things can come out of the coldest mind
and even with broken wings, sometimes you find your way to fly.
Now I feel that this soul of mine has had its many tolls,
Still sometimes the pain is what we need for us to grow,
So when it’s time for me to look into my deepest side
I will, I will find a way to hold onto the love inside!
See I can be anything I want to be,
All I have to do is put my mind to it and I can do it!
It’s time to be bigger bigger, stronger stronger, harder harder .. :)

Täna, kui Joan mulle rääkis, et ta sõber kolis korterisse, kus talle ka tuba ja kus mina ööbida saaksin Hispaaniasse minnes, tuli mull selline kihk peale. Pean lihtsalt minema sinna. Ja mind ei huvita, et ma ei ole Joani kunagi kohanud või, et ma ei tunne teda ju nii hästi, et lihtsalt sinna minna. Ükskord ma korjan selle raha kokku ja panen minekut. Ning ma olen jummala kindel, et ma saaks palju parema reisi, kui mingi grupiga minnes ja turvalises hotellis ööbides. Pealegi on ta ülimalt toredake mul, päriselt ka. Parem kui need Eestis olevad hispaanlased ;D

Ma just mõtlesin, et väga nõme, et ma kuskil Annelinnas majade vahel elan. Mitte mingi vaadet ei ole. Noh jah, linnas midagi väga-väga erilist ei olegi, aga samas midagi ikka on. Näiteks see kuramuse Annekanal koos oma kollase laguneva sillaga. Öösel on see ilus. Tuled ja veepeegeldused. Mulle meeldib. Igaljuhul, tegelikult meeldib mulle öösel oma rõdult ka välja vahtida. Pole mingi head vaadet, aga pimedas on kõik ju ilus. Mina ei tea, mulle midagi siin meeldib. Võiks alati parem olla. Mulle vist meeldivad üldse imelikud asjad. Võimalik. Las siis meeldib :) but I'm not the only one. See on vist nagu sellegagi, et ma igas halvas teos leian põhjenduse või selle mitte-nii-halva poole, nii leian ka selles kuradima betoonamajade hunnikus midagi vaatamist väärt.

Olgu, ma pean siiski magama ka. Kuigi mõtteid tuleb palju, millest kirjutada. Öös on asju noh. Kuid ei tasu üle ka pingutada. Homme siiski vaja vara ärgata ..