..and I love how u can make my day.

Just eile kirjutasin pika teksti, kuidas mind teeb kurvaks, et me ei räägi enam üldse. Või noh, teema piirdub sellega, et ütleme tere, ma küsin kuidas läheb ja siis ta kaob ära jälle (vahepeal isegi räägib paar sõna rohkem). See rikub mu tuju, kõige rohkem rikub tuju aga see, kuidas ta kaugemaks jääb järjest. aga täna, kui me rääkisime, oli kõik nagu varem. Nii teeb ta koguaeg. Ma leian ühel hetkel, et ma pean leppima sellega, kuidas asjad on. Nagu ma leppisin sellega, et reisil oleku ajal ma lihtsalt ei tule talle meelde, nagu leppisin sellega, et Londonisse tulek oli lihtsalt jutt ja nüüd leppisin sellega, et me ei suhtle enam nii nagu varem ja varsti kaob ta täiesti ära. Natukese aja pärast, kui ma olen enda jaoks need mõtted selgeks mõelnud, hakkab ta rääkima ja teeb kõik mu "olukorraga leppimised" olematuks, sest ta näitab, et asjad ei ole nii. Sest tookord tripil tulin ma talle meelde ja ta lõpuks andis endast märku. Hetk peale seda, kui ma tõdesin endale, et ta ei tulegi siia, hakkas ta rääkima, et ta peab nüüd oma rahalise seisu üle vaatama, et saaks ühe suvetripi veel teha ja seda siis minu juurde. Nüüd siis see.. ta nagu tunneks neid asju ette. Kuigi eile ma kurtsin, et tal on mu tujude üle liiga suur mõju, tudnuvalt suurem, kui kellegil üldse olema peaks, siis tegelikult see mulle meeldib, kui ta mu tuju suudab heaks teha ja seda ta oskab. Oeh, aga nõme on nii.

p.s. Maxu, ei ole mõtet seda "eilset pikka teksti" otsima hakata, sest seda ei ole avalikul näha :D .